Saan järjest küsimusi, kus ma olen ja miks ja kauaks ja kellega, mõtlesin, et see koht siin on ideaalne teile see lahti seletada.
Et alustada algusest, pean rändama tagasi aastasse 2019, kui tulin peale Austraalias elamist/olemist Taisse, sellest sai kohe mu lemmik place on earth. Iga järgnev aasta olen siia korra vähemalt tagasi tulnud.
4 aastat tagasi tegin sellise lükke, et otsustasin tulla tagasi Taisse oma tolleaegse elukaaslasega siis, aga sellise vahega, et tema lahkus pärast kahte nädalat ja mina jäin üksi edasi. Ma varem ei olnud kunagi isegi üksi söömas käinud, mulle pigem ei meeldinud üksindus, ma isegi kartsin seda. Otsisin alati seltskonda, olin alati kellegagi koos ja see oli minu safe place ja elu. Siis olin järsku üksi Tais, nutsin, helistasin emale, et ma tahan koju tulla ja üldse loll idee siia üks jääda, naisterahvas üksi Aasias wtf… ei ei, no go. Mäletan, et läksin peale seda Tai poksi trenni ja kui saaksin iga kord selle eest dollari, kui trenn on taas mu elu päästnud, siis oleksin juba miljonär for sure. Trenn tehtud, power sees, polnud enam kahtlustki, et ma jään, fakk jee, ma teen selle ära.
Sellest hetkest sündis mulle justkui uus identiteet, sellel reisil sündis ka minu praegune bränd “kaiapattaya”, et igatepidi väga märgilise tähendusega. See juustne jutt, et ma leidsin ennast sellel reisil ja elu polnud enam kunagi endine, oli päriselt ka nii. See reis edasi läks veel üsna crazyks, käisin veel Balil, Malaisias ja seda kõike üksi. Järgmine aasta käisin Sri Lankal, Tais, Shanghais, Indoneesias. Eelmine aasta käisin Indias, Tais ja Indoneesias.
Täna olen neljandat aastat jälle oma tripil, aa ja talv ka mulle ei meeldi, see on nagu nr. 1, miks ma üldse siin olen 😀 Seekord alustan oma trippi lemmikust Taist. Ma ei saa midagi teha ja olen siin 7 korda tagasi… Need inimesed, see toit, paik on mulle väga koduseks saanud.
Reisi alustan oma elukaaslasega, temast kunagi pikemalt vb teine kord, ta ei ole sotsiaalmeedias väga aktiivne ja ma austan seda, see isegi mulle väga meeldib, kaks instahaiget kodus oleks kindel no go. Aga see selleks. Ta on paar nädalat veel ja edasi reisin üksi, minu jaoks on see aeg liiga lühike ja tahan maksimumi võtta, kui siinpool maakera olen.
Mina tulin ühe otsa piletiga ja edasist plaani veel ei tea, ma olen väga spontaanne, oma lennud ja hotellid broneerin käigu pealt ja vahest ainult 1 päev ette või isegi samal päeval. Siin on odav ja selline eluviis on täiesti tehtav, vb mõnel närv vastu ei peaks, aga minu jaoks on see põnev ja kui saan siin sellist teist elu elada veidi aega, siis no davai, sõidame 😀 I need this excitement in my life. Siia lendasin Oslost otselennuga, mis maksis 255 EUR, et ma ei ütleks, et reisida on kallis. Kuidas ma nii odavad piletid saan? Olen super juut rahaliselt ja olen nõus ainult endale õiglase hinnaga asju ostma 😀 Kui saan, siis ma hoian kokku ja kui teised käivad siin 1000 EUR pluss reisil, siis minu jaoks on see juba lend + kuu aega elamist. Piletid ostsin eraldi, kõigepealt Oslo Bangkok eDreamsist (olge sellega ettevaatlik, seal PRIME scam) ja siis vaatasin, kuidas ma Oslosse saan, sinna pileti ostsin eraldi AirBalticust. Vaatan alati ümberringi kõik linnad läbi, Riia, Helsingi, Stockholm, Milano, vaatan kuskilt Skyscanneri lehelt välja lennud, siis vaatan, kes on reisipakkuja ja vaatan otse tema kodulehelt ka, kas saan odavamalt, ja nii need piletid soodsa hinnaga saab.
Edasi unistan Filipiinidest, mul hetkel veel pileteid ei ole, aga kavatsen need osta. Ma ei ole seal kunagi käinud ja minu reisi üks tingimus mulle endale on alati, et okei, sa saad oma Tai, aga pead valima ka täiesti uue sihtkoha, et alati siis üks riik on uus ka minu listis. Filipiinide pilet siit maksab umbes 150 EUR, niiet mittemidagi pm. Indoneesia kutsub ka, sinna on umbes 75 EUR, et kui siin juba olla, siis 100% kasutada võimalus ja reisida ka naaberriikidesse. Girl math on see, et ostan siia odavad lennud ja siis reisin odavalt edasi ka. Et ei pea miljokas olema ja mõtlema, kuidas ma saan siin reisida, kui arukalt toimetada, on kõik vägagi tehtav ja võimaluste piires. Ma reisin 5 kilose seljakotiga, et see ka muidugi, kui sul on suur kohver, siis lennupiletite hinnad kohapeal juba hoopis teised. Nii ma siin olengi seljakotiga väike tripihipi, kes surub ennast materiaalsusest välja, ei, meil ei ole vaja 1000 kleiti ja kingi kaasa võtta, mul ei ole meigiasju kaasas jne. Ainult läppar, trenniriided, lühikesed riided, bikiinid, pesemisasjad ja veel paar eluks vajalikku. Et keegi ei arvaks, et ma siin jalad seinal istun, nope, see siin on puhkus, tripp, elu ja töö kõik koos, lihtsalt asukoht on teine.
Ma tõmban otsad kokku nüüd, kell on 07:40 ja 12:25 läheb mul lend, kuna Tai on nii suur, siis lihtsam on vahest lennukiga mõned vahemaad läbida, lendan Bangkokist ära, maale. Bye!