Unpopular opinion: kõik mehed ei ole sead, hoopis Sina oled katki.

Juba ette ütlen ära, et siin blogis kirjutatud asjad on puhtalt minu enda kogemus ja arvamus. Siin ei ole võib olla sinu jaoks tõde või ei ole sa veel valmis seda kuulama või sellest aru saama.

Mul on olnud eelnevas elus 4 arvestatavat suhet ja need kõik on läinud aia taha, viimane siis eriti rängalt kaassõltlasena. Olin aastaid nõiaringis ja samades mustrites, katkistes suhetes. Ise justkui armastasin ja andsin endast kõik mehe kõrval, aga ikka mingil põhjusel läks see suhe p***. Mind peteti julmalt, mul olid kahtlustused ja mulle suruti, et ei, ei, sa oled psühh, kujutad ette. Mingit austust selles suhtes ei olnud ja lõpuks mind jäeti maha selles samas suhtes põhjusega, et ma ei ole ihaldusväärne. Mu enesehinnang läks nulli. Ma pidasin ennast liiga vähe naiselikuks, olin mega ebakindel. Siit sealt ikka volt üle, ma olen liiga paks, mehelik ja kole. Selle teadmisega elasin ikka veits aega, endal oli mask ees, teistele seda ei näidanud, aga vaikselt kadestasin teisi ilusaid ja naiselikke naisi. Kui sattusin mõnega samasse ruumi, siis oli tunda pinget ja konkurentsi, energiat ei saa varjata.

Tegin tublisti trenni ja elasin kuidagi, sain oma kompleksidest üle, tegin endale selgeks, et see mees ei defineeri minu olemust, ja daaa, ta pettis mind, mis määraja tema üldse on, miks ma võtan tema arvamuse endale tõepähe. Elasin seda raskelt üle, aga korjasin killud kokku, liimisin ja olin tagasi mina ise.

Uus suhe tuli poole aasta pärast, ma ei ole eriline vallaline olija, või noh, tähendab ei olnud varasemalt. Ma ei julgenud üksi olla, olin pigem suhtest suhtesse rändaja. Ja tuli uus suhe, kus sain ennast naisena tunda, see kestis 4 ja pool aastat, olin happy, mees oli mees, oma vigadega, aga siiski, mind ta jumaldas ja sellest piisas. Tundsin, et olen tahetud, hoitud ja naiselik. See suhe lõppes, kuna tekkis sõltuvus, sellega võitlesin koos peaaegu kaks aastat. Arvasin, et mina saan teda päästa ja kui minu kaaslane on hädas, haige, eluteelt kõrvale jäänud, siis mina ju aitan tal tagasi tulla, nii suhtes käitutakse. Aga ma ei oleks saanud rohkem eksida, matsin ennast sinna suhte lõppu nii ära, et olin ise hull valmis, sellest kunagi pikemalt eraldi postituses. Ma põgenesin sellest suhtest lõpuks, ise nii katki kui veel sai olla. Ei maganud, ei söönud, uputasin oma piinad erinevate meelemürkidega, olin lost.

Oi, kus ma süüdistasin mehi, et krt, mina kogu aeg sellise jama otsa satun, mehed on sead. Miks mul ei vea, vanahea ohvriroll. Ise olen nii ilus, tark, osav, teen tööd, teenin raha, teen trenni, olen ilus, hoian kodu, hoian meest, olen ideaalne naine enda arust.

Natuke analüüsisin enda suhteid ja joonistusid välja mustrid, näiteks et minu ühelgi mehel ei ole olnud isa. Neid on kasvatanud ainult ema. Siit tuli veel erinevaid mõtteid, mis on igas suhtes mul sama olnud, siis sain aru, et ma vajan teraapiat, sest mul on vastused vaja. Oh boy, kui ma oleks juba ammu seda teinud, oleks nii palju paska minu elus olnud olemata, aga okei, kõik on õpetlik olnud ja vahet pole, millal sa lähed, peaasi, et sa lähed. Mina arvasin, et mul pole never teraapiat vaja, mul on jumala hästi kõik, ma olen ise oma sõbrannade hulgas see nõuandja, et ma olen ikka timmis. Hehee, kui rumal ma olin.

Teraapias siis saime suht kiirelt aru, et ma olen nendele meestele ise piltlikult isarolli võtnud erinevate tegevustega, olen emotsionaalselt täiesti valesti käitunud, tõrjunud. Siin on veel sitaks erinevaid avastusi, mida ma siia ei kirjuta. Mul vanemad käisid välismaal tööl, kui olin noor ja long story short, mulle tekkis sealt megalt puudujääke, mida ma olin 20 aastat enda sees peidus hoidnud. Terapeut kiskus selle kõik lahti ja laiali ja siis, kui see arusaam tekkis, miks mul nii on läinud suhetes ja elus, siis issand, mis vabanemine ja taipamine. Ma ei saa seda kirjeldada, mis tunne see on lõpuks endast aru saada ja aru saada, miks mõned asjad on juhtunud ja juhtunud ja juhtunud…

Mulle jõudis kohale, ei ole see eksmees siga, ei ole tema eksnaine nõme eit, keda ei peaks sallima. Vaid asi on minus endas ja on alati olnud. See ei ole mitte sõnakõlks, et muudad ennast, muutub maailm, vaid see päriselt ka nii on. Kui sa oled halvas suhtes, sinu lähisuhted üldse ei ole püsivad või on katki, siis ära otsi põhjust kuskilt mujalt, vaid vaata peeglisse ja kuni sina ei lähe teraapiasse, ei võta vastutust ja ei tunnista endale neid asju, siis kolista aga edasi neid ämbreid, pea katkiseid suhteid ja mõtle, miks sul ei vea elus. Vedamisega ei ole siin tegelikult mingit pistmist. Kõik on meie enda teha ja kui meie ei tegutse, jääb see sitt meie laste kanda ja nemad peavad seda kõike samamoodi läbi tegema, sest sina ei muutnud midagi. Kõik algab kodust ja sinust endast.

Kui tunned ennast ära, siis ma hea meelega jagan enda terapeudi kontakti, ma olen siin, et aidata ja inspireerida. Ma tunnen, et seda ma tahan teha ja mul on selleks vahendid. Täna ma ei ole kindlasti veel kõiki oma teemasid lahendanud,  usun, et see on lifetime journey, aga põhiline, et olen teel 😊